Ma tahan nõnda avalik olla, kui siin üleüldse midagi avalik olla ehk salata on.
Vend ehk tegi ebatargalt, minu asi oli lusti asi, meelelahutus, ei ulatanud kellegi õiguste külge — kuid mäherdune lõkkev viha!
Linnas on süüdlased?
Linnas süüdlased? Aga linna asi oli ussitöö, kui oli, ehk oli ennast süüdlaseks pidajate kartus, kui oli, ehk oli ära hirmutatud, järelvahitud inimeste kartus, kui oli, need kõik on arvamised. Siin aga oli avalik meeleavaldus, avalik seljatagususe märk, avalik kartus, kui tahetakse, ja selgesti nähtav kalduv üleminek — mulle vastaseks.
Kas mõni ajakirjanik või kirjanik ilma laituseta, laimajateta?
Aga kas rääkis naine või vend minuga sõnagi, küsis, päris, elas kui perekonnas vaja?
Lapse hälli ees sain segast keelt kuulda — näha, mis ei tahtnud.
See oli ülemineku eeli, ehk vähemalt, kui ta veel avalik ei olnud.
Kas mõni ajakirjanik laituseta? Aga vennanaine ei kõnelnud, kui elav vahakuju, sõnagi — tal olid paremad nõuandjad.
Siis tuli välja rõõmus inimene, tembukeeli kõneleja.
Linnas süüdlased. Kes aga nüüd akende valgustaja? Kelle käsul, nõul?
„Niisuguseid oskan ma rudida.“ Tema rudis, „linnas ruditi“, kus kõik ruditi — ja tema, kasvatusest täitsa ilma, vaevalt lugeda porssiv, tema otsustas oma keeli ja sõpruskonna meeli.
55
