ma väikesele punnile appi minema. Arvasin, et ta hällis on, hällitan. Vennanaine oli alles esimest aastat meil, pulmas mind ei olnudki. Ta oli mulle ainult valla koolilapsena tuntud.
Laps oli poiss.
Kui ma hälli juure astusin, nägin, et see tühi oli. Laps oli sängis ja ta ema kui rasket und magaja mõnikord kunagi võib olla.
Ma näen, et laps sängis ja sellega minu abi asjata, või aga kas ma aru pidasin, ema äratada — ma ei tea kuidas, aga enne, kui ma ära tulin, keeras ema teise külje ja sonis: oh mu tütreke!
Minu novelli mitu korda tundeliselt korratud hüüe!
Ka siin on midagi — mõtlen ma. Ka siin on. On jälle nagu see kirja äär, nagu see „niisugune“, aga ma ei tea, mis on?
Sest novell ei tule mulle ettegi — mis oleks tal sellega — vigur on.
Vigur viguri pääle, siin, sääl.
Siis tulid veel, nagu ütlesin, metsavahid ja koerte öökontsert.
Taheti ju, et ma märku võtaksin. Vist säärast taheti ka linnavahtidest: võta märku!
Aga siin — milles märku võtta? Tänagi ei tea.
Hää.
Ma kõnelesin kord oma sõbrale ühest pildist „Gladderadatschis“ kui näitusest, mis mõnikord üle piiri lastakse tulla. Sõnad „ukas ja piits“ tulid siin ette. Ka mu vend tuli meie juurde.
