vist kirjutasid sinu pääraha minu oma külge — nii on see ikka olnud.
See oli see vahelugu.
Nüüd, Tartu tagasi tulles elasin ühe „Postimehe“ abi juures. Siingi oli nagu tumedat õhku. Kisa löödi ülemisel korral ära varastatud raamatutest, õigem passija kõneles, mehed käisid hoovil, vahtisid ülemisele korrale. Passija: Niisuguseid inimesi peab ta siin.
Mind.
Ma ei saanud kare olla. Ma olin — niisugune!
Passiga niisugune, aga — ametita.
Niisugune!
Kuid passijale maksin ma ometi ta vaeva. Uur ja suipalitu.
Läksin siis uuesti isakodu.
Siin kirjutasin veel „Nõia tütre“ ja „Käkimäe käo“.
Aga pea väsisin — siingi murede põue.
Isakodu — ja söögimure!
Ja ometi oli.
Vend oli selle rumala tembu teinud, et neli jänest maha lasknud. Minu kiri „Olevikus“, tema rentnik ja — kütt. Ja enne ta seda teinud ei olnud.
Veel suuremaid rumalusi tuli ette. Ma ise — igavusest kannustatud, võtsin püssi, istusin heinamaa serval vast 15 minutit vahil — jänest. Kuus kuni 80 sammu eemal. Teisel õhtul kõndisin aias, istusin saunaesikus — ikka 5—10 minutit. Asi ei meeldinud.
Ei ole ma tänini pääle varblase ja ühe haraka midagi lasknud.
