Neile avaldasin oma selleaegist muret. Aga keegi neist ei näinud vastusega ruttavat — üksi kahevahel olejale kibe oodata, kuid jätsin tähelepanemata, et minu kärsituses viga oli, mitte mujal. Ja „Oleviku“ endine kodu oli veel külmem ja karvasem.
Kui Doome ümber õhtuti palju koerahaukumisi oli, kui vargustest kõneldi, kui ma kord kedagi väraval kasukas plangi kõrval pimedikus linnas nägin — mina kartsin. Uskusin korra nagu roomamistki redelil, pööningul kuulvat — kartsin.
Sõbrad ei kirjutanud.
Ma läksin siis ühel korral Tartu Saksa lehe „N. D. Z.“ toimetaja juurde ja palusin, mis säärasel korral teha tuleks, kui karta oleks, et mu kirjad kas adressaatidele kätte ei lähe, ehk mina nende omi ei saa. Kui põhjust oleks seda karta. Ma ei tunnud ju toimetajat isiklikult, ega tema mind. Ma arvasin et sellest ulatab, kui enese nime nimetan, endist elukutset Tartus ja nüüdist. Mulle kosteti, mis ju küll igaüks isegi sarnasel korral teab, et ma kirju kellegi teise isiku nime all saata võin.
„N. D. Z.“ toimetus oli mu ligi. Vaesus ja ametitasus teevad inimese küll nulliks. Kui ma kord selleaegse „Post.“ abilise, advokaadi abilise hra T. juurde minna tahtsin ja ühe „Postimehe“ abilise käest selle adressi küsisin, vastas see: „Mis sa temast tahad?“ Ma arvasin, et tülitamist ei taheta, jäin rahule. Jäin, kuni, ükskord hirmust läbi küpsetatud siis lähedale „N. D. Z.“ toimetusse läksin.
Mul näis siin muud ei vaja olevat, kui inimest, keda ma usaldan ja kui kirjanikku austan.
