Nüüd mõistetakse, miks mulle hra-de Gr. ja S. tusameel tuska sünnitas ja miks ma hra S. palgakõrgendust enese lahkumise tähenduseks võtsin.
Maal oli tusasem. Tundsin enese päälegi kui süüdlase, kes kerge meelega koha käest ära visanud.
Paljud ei tea arvata, mis üks linnas, koha pääl olnud, ja nagu minu korral lugu, sääl edasi, kaugemale saanud inimene (aga väikese välise haridusekraadiga, teistest eemale hoidja poolhaiglane iseloom, vaene kuni hammasteni, tähelepanemata urgitseja, harilisest külanoorusest pea põlatud — et nendest eemale hoidnud, loomus — tähtsama Eesti lehe kauemat aega olnud abiline — seda mõtlen) koha päält kodu tulles kaotab. Siin on kirjanduslik inimene ja koht. Kuid talurahval on siin äraaetud hariline „Vander“ meeles ja tema ei tea-tunne vahet. See rõhub kodutulejat. Siis ikka harjunud töös seisak — seisak hariduslikkude asjade kättesaamises: kirjandus, selts, post jne. jne.
Ma ei kannatanud. Ma läksin linna tagasi. Palka oli poolesaja ümber sees. Katsusin ise oma jalale jääda — novellist olla.
Katsutagu seda — enese elatamiseks algada, kui enne veel tee algamata, kui kerge see on!
Luua, hääd, on raske.
Mul oli lootusi, mu väikeste katsete mõju pärast, mida ma tundsin. Aga see oli liig palju usaldatud. Siis — väikene joonestus on ometi tükilt teine asi kui novell.
Ja novell otsas — mure! Kordamineku küljes.
