Katse.
Ega sellestki midagi tule, aga ma kirjutan ometi oma endist elujärge uuesti ümber; elades olen ma selgusele tulnud. Tänane ta ei võiks olla, see selgus, s. o. möödaminev. Ta jääb kauemaks.
Vaesus, võlad, üle jõu elamine teevad silmad tarvilisel kohal lahti.
Pakilt-palavalt astusin ma kord „Oleviku“ toimetusest ära. Ütlesin üles, sõitsin selsamal päeval ära.
Grenzstein oli kare loomus. Ta ehitas maja ja omad tusad sellega. Kuid mulle näitas, et inimene sellegipärast lahkem olla oleks võinud. Tõtt öelda, kui kuulsin, et ta enda teisele abile palka kõrgendanud, haavas see mind veidi, et ka mitte mulle. Ta ei taha mind, mõtlesin. Ütlesin üles ja lubati.
Aga nõnda olin ma ju ennegi teinud, kuid Gr. keelas tagasi. Ka seekord oleks ta tagasi keelanud. Aga hra Sööt oli kellegi mulle
