Mina tulin Tartu. Läks nädal. Tuleb kiri: tule venna matusele, — koolmeister, Alatskivil, surnud.
Sõidan jõe kaudu. Sugulastel Voronje juures ööd. Ööse kange koera lärm (aga kas ei olnud see üks teine kord? Ei, ei!), midagi aga ei nähta. Hommikul sureb kolm, neli siga üksteise järgi enne kui ära sõidame.
„Ma ei tea, mis see on, kuhu lähen, õnnetused kannul,“ ütlen J. Lindperele matusel. Pillikoori juhataja.
Meele poolest otse haige, saatsin teise venna Tartus vaksali, kui A—st ära tulime.
Tähendan siia, et N. N.[1] mulle oma „Litterarische Magazini“ (vist oli nii) V.-M. minekul kaasa pidi andma. Kirjutasin trükipoisikesega temale enne sõitu. Poiss ei tulnud tagasigi. Virumaal palusin raha. Ei vastust. Kirjutasin Gr-le. Siis tuli N. N. käeline kuväär rahaga — kirjagi sees ei olnud.
Selle vastu lõi tähendatud seltsimees mulle põlvega kuhugi kohta, kui ma talt, kui ta minu, õigem Saali korteris selle raamatutest üht otsis (Saal oli reisil), minu küsimise pääle, kas raamatut ära viia võib, ja vaatas isevärki mulle otsa. See oli enne juhtunud, enne sõitu. On teisigi imelikke asju mälestuses.
Mina olin kuu aega veel toimetuses ja lahkusin.
Sügisel oli kaunis kibe pilkekiri minult „Olevikus“ ühe mõisnikkude jahi kohta.
Kui ma ei eksi, nägin Tartus tol talvel kord kogemata inimest, kes mitmeti mu sur-
- ↑ Originaalis leiduv nimi siin välja jäetud. Toim.
