meistrid E. K. Seltsist välja astuvad. Niisugune kiri, mille ristinime tähti ülevalt alla lugedes ja perekonnanime tähti alt üles lugedes „Baltlaste Piirikivi“ välja tuleb. Sel ajal olid sarnased mõistatused kirjanduses moodis. Alatskivilt ei olnud ainust koolm. seltsi liikmeks.
Mina tegin. Gr. kirja ilmutas. „Sakala“ oli esimene, kes sellest kõneles, teised, Gr. ka: Ei ole tõsi. Neid inimesi seltsis polegi. — S. o. teised pilkasid Gr. pilgata saamise eest, Gr. ise tähendas: „ühel kelmil on korda läinud meid petta.“
Mina olin Jakobsoni tubliduse ja Gr. mitte-tubliduse üle kindel.
See on poliitika asi, siin ei mõista kaaluda. Teine asi on tähtsam.
Minul oli mõistatusega, mitte teise nimel kirjakirjutamisega enese teada tegemist — (arusaamatu sõna. Toim.) sünnitab närusust —, minul oli sel korral ja peab praegu selle järgi silmis seisma — süüta tundmus nagu ühel, kes nimedest, üks kõik kas nad olemas ehk mitte, mõistatuse kokku seab. Ma oleks pidanud siin mitte olevate inimeste nimesid sellega kurjasti tarvitama, aga kes nii palju teadis?
Aga on küsimine: kas neid sel viisil üleüldse kurjasti tarvitada saigi? Eks mõistatus ütelnud ju, millega siin tegemist? Et nende, kui ühe seltsi liikmete nimel midagi oleks öeldud, polnud ju olemas. Minul oli sel ajal ju ka natukene haridustki, olgu ka vähe, ma ei olnud kõlbmata inimeste seast võsunud — miks ei tunnud ma siis teokahju?
