midagi ette võtta. Minu kiusajate püüd näitas siin selge ja ühine: ärrituste läbi mind uulitsa tülisse kiskuda ja ehk nõnda hullumajasse tagasi toimetada. Kreispolitseis käies, kus ma kajamasina pääle tähendasin, oma nõrka tervist ja saadud kahju nimetasin, ütles kreisiülem parun Maydell: „Sie werden es immer hören, ich bin weder Pastor noch Doktor!“ Ärritatult tõttasin ma politseisse ja nõudsin kajamasina üle seletust, nõudsin, et mind, kui kahlustatud, siis parem vangi võetagu, mille pääle mind ja mu vaheajal sinna kutsutud venda üks politsist uuesti kreispolitseisse juhtis. Siit oli aga parun Maydell ju ära läinud.
Nõnda see kolme aastane kiusamine. Aukahju mõõtmine ei ole siin enam inimese võimuses, seisuslik ja varanduslik — minu hing sõna kahjutasumine üleüldse ei mõista. Kõik see kius ja temast tulnud minu pääle langenud õnnetus on ühest ja sestsamast allikast, see on „Oleviku“ 1892. aasta kirjadest (nr. 27. reisikiri §§ märgiga ja nr. 42 allkirja „Leto“ga juhtkiri).
Rupsis, 15. oktoobril 1895.
