särgi asemele triibulist kliiniku oma pakuti, rääkisin ma vastu, aga nähes, et see ei mõjunud, et mu kõne siin paigas üleüldse midagi ei mõjunud, andsin ma järele. Nad juhatasid mulle saali, viie või kuue haige voodi vahele ühe tühja voodi, mida ma vastu võtsin. Kajakõne kuuldus jälle, üks haigetest hõõrus hambaid. Alles nüüd märkasin ma, mis oli sündinud: Mina olin Tartu hullumaja vang.
Sellest ei räägi mitte hää meelega, olgu siis nii palju. Ma olin sääl kolm kuud. Vahe minu endise-aastase kannatuse vahel oli ennegi see, et ma hullumajas olin. Mind ei peetud mitte, nagu ma inimesi arvan tundvat, nõrgameelseks, sõna kõige õrnemas tähenduses mitte, aga mind ei lastud ka mitte välja — et mitte jälle tülitajate ehk nõunäidete mõju alla saata, enam aga, et minu kahtlustajatest, see on, kaebajatest sel kombel üht ehk teist kätte saada. Ma olin nõnda arvata rahva pant. Ometi ei näidanud minu oleku kergituseks ehk lõpetuseks mingit lootuslist märki. Ma kannatasin vahete vahel hingelikult raskesti, ometi paranes mu mõtlemise võim, mis kodus seinakella kõva hääl rikkus, nii hästi, et ma enamasti kirjanduslikkudes aadetes (Ideen) viibisin. Selleks andis küll ainult see jõudu, et mina, kes ma ennast riiklikult kahtlustatud tundsin, siin ka riiklikku otsust lootsin: see on, minust ei lahkunud see mõte mitte, et kas vahest valitsus mind süüta (minu enese seespidise tundmuse järele üteldud) kannatust mitte ise ei lõpeta ja mu tervist, kui asjata kahtlustatud kirjanikul, mitte ühe valitsuse-kululise reisi läbi ei tasu, olgu reis lõuna
