— 87 —
mitte, aga pikad kõrwad, neid oliwad Kilplased joobnul pääl sarwiks arwanud; niisamati ei olnud elaja suurus ja naeri laiused silmad õigest ülespandud, waid leiti mõlemad palju weiksemad, ja kõigist tõusis wiimaks awalikuks, et kole elajas üks nende sugust oli olnud, keda meie maal aawiku-isandaks ehk jäneseks nimetatakse.
Kolmaskümneskaheksas peatükk.
Ühest ratsamehest Kilplas.
Kui Kilplased koleda elaja wastu sõtta läksiwad, istusiwad ka mõned mehed hobuste selga, mis tõeste lihast ja luiest oliwad loodud, ei mitte puust tehtud, kuda eespool korra räägiti. Sest nemad arwasiwad ses asjas wäga osawalt: sõjas on parem, kui mehel hädapakitusel kuus jalga all on, misga ratsamees hõlpsamalt paku peaseb, kui kahejalgse hobuse turjal. Kui nemad edasi sõitsiwad, nähti üks nende hulgas, kes teistega seltsis puhkamise ajal hobuse seljast maha astus, aga selgaminnes igakord wiimseks jäi. Üks teine, kes seda tähele oli pannud, küsis, mis see tükk pidi tähendama? Viibija kostis: „Minu hing ei salli ülekohut, sellepärast ei tahaks ma kätt kuskil wõera oma külge pista; aga et mulle kogemata seesugust pahandust ei juhtuks, et eksides wõera hobuse selga wõiksin istuda; sellepärast ootan, kunni teised kõik hobuste selga on läinud: sest see hobune, mis wiimaks üksi teistest ülejääb, on wistist minu oma.“ — hiljemine jõudis rüütlik Kilplaste selts ühte külasse ja wõis wist wäga kena waadata olla, sest kõik küla poisikesed jooksiwad kisaga seltsi kannul, loopisiwad mehi ja hobusid kiwidega taga, et hobused mõnekorra äkitselt üleskargasiwad, kui oleks neid kihulane torkinud. Kilplased ei pannud seda tähele, mis poisikesed nende selja taga tegiwad, sest neil oli wiisiks wõetud silmi eespool pääd üle nina, ja ei mitte selja taga kanda; sellepärast arwasiwad nemad hobuste kargamisest, et kaerad kõhus elajaid ärksaks kudistanud, muidu oleksiwad nemad wist koledat sõda poisikeste wastu alustanud. Koge-
