— 78 —
muda ja kõntsa põhjas oli. Sinna sisse langes kiwi mehega ühes, nõnda et Kilplased mõlemaid, kiwi ja mehe oma silmist ärakautasiwad, ja keegi ei wõinud otsust anda, kuhu nad oliwad läinud. Neil tõusis sellepärast kahtlane mõte „kas ehk mees põgenema läinud ja kiwi kaasa wõtnud, mis hea hinna eest wõib ära müüa“. Kilplased lasksiwad ümberkaudu kõigis linnade ja maa-kirikutes kuulutada: Kui kuskil meest peaks nähtama, kellel üks weski kiwi kaelas on, siis palutakse teda kui jooksikud ja warast sedamaid kinni wõtta, käed selja peale siduda ja Kilpla tagasi saata, kohtu alla, kus wargate nuhtlust ja tema kinniwõtjatele palka antakse. Aga waene kiwiwaras magas sügawas kaewu põhjas ja oli sel korral üsna surnud. Tema oleks küll hea meelega kiwist krae oma kaelast äraajanud, kui raske krae teda sügawale muda ja kõntsa sisse ei oleks rõhunud; kus tema, kui küllalt wett oli joonud, enam kui janu kustutus ja terwis tahtsiwad, surnuks oli surnud ja weel praegu surnud on ja surnuks tahab jääda, ja peab ka jääma.
Kolmaskümneskolmas peatükk.
Kuda Kilplased ühe waese pähklapuu peale armu heidawad ja puule abi teewad.
Natuke maad Kilplast woolas weike jõe ojake mööda ja jõekese kaldal kaswis üks kõrge laia oksaline pähkla puu. Üks oks puu küllest rippus wee pinna ligi maha ja ei olnud palju wahet, siis oleks ta wette puutunud. Kilplased nägiwad seda ja et nemad hää südamega, helded, wagad inimesed oliwad, kelle sarnasid tänapäewal palju kuskil enam ei leita, tõusis neil wäga hale meel waese sarapuu peale, kes kurbtuses oksa norgu oli lasknud, ja nemad heitsiwad armu waese puu peale. Sedamaid astusiwad nemad nõuule kokku: mis wiga sarapuul peaks olema, et ta nukral meelel nii sügawast wee poole oksa langutab? Kui selle asja seletuseks mitmesuguseid arwamisi awaldati; mis kõik naela pää ligidale jooksiwad, aga pea peale ei trehwinud, ütles wiimaks isand kogu-
