— 71 —
ras mees ütles: „See asi on mul wõimalik,“ kargas hobuse seljast ja lõikas omale ühe tugewa paju wembla põesast. Wemblaga astus ta Kilplaste hulka ja hakas nende jalgu kolkima, et kes esiteks ette juhtus ja walu oli tunnud, kohe maast ülesse kargas ja keda wops walusast puutus, sellel oliwad silmapilgul oma jalad käes, mis wõera mehe osaw silm ja käsi kohe teiste hulgast oli ülesleidnud. — Kui nüüd mehed kõik üks teise järgil jalule aidatud oliwad, jäi aga üks ainuke Kilplane weel murule maha, see hüüdis kurblikult: „Armas isand, kas teie ei taha mulle ka jalgu tagasi anda? Eks teil ole himu minu käest ka palka teenida? Wai kas peaksiwad need minu oma jalad olema?“ Wõeras mees kostis: „Oota wennike! meie tahame asja lugu kohe waadata!“ ja lõikas wemblaga temale ühe matsu, et tuli taga oli. Seal kargas ka wiimne maast; ja Kilplased oliwad igaüks oma jalad kätte saanud, mis neile suurt rõõmu tegi; tänuks kinkisiwad nemad wõera mehele, mis neil taskus oli, läksiwad koju ja lubasiwad teinekord paremine oma jalgu hoida.
Kakskümneskaheksas peatükk.
Kuda kaks Kilplast teine teisega majasid wahetasiwad.
Kilplased oliwad omas halpuses nõnda harinud, et nemad edespidi midagi enam ei wõinud mõtelda ega teha, mis mitte selge halpus ei oleks olnud. Nõnda oliwad kaks meest nende seast kuulnud, et rahwas wahetamisel mõne korra kasu leiab, ja tahtsiwad ses asjas ka mõne õnne katsuda. Nemad sobitasiwad kaupa, elumajasid wahetada. Kaup oli sel korral tehtud, kui kuninga wiimist kingitust kõrtsis wedelaks tehti ja kuiwand kõridele tursutuseks anti. Kuida kaup, olgu ostmine ehk wahetamine sojal laada päiwil sigineb, seda teab igamees: wiin puges päha ja mõistlik aru wajus p—se! Kilplased pidiwad wahetud kaupa teine teise kätte toimetama, sellepärast lahutas esimene oma ülewal pool küla otsas seiswa maja ära, pani tükk tükilt wankrite peale ja wedas alla poole küla otsa.
