— 53 —
Peale seda ihaldas isand kogukonna wanem, et emand temale koogikesi küpsetaks, lubas ühe worstikese ja kannu õlut oma raha eest lisaks tuua. Emand küpsetas koogikesi, mis kogukonna-pääwanema lauale passisiwad; nemad sõiwad kallist rooga ja rüüpasiwad wahetewahel kannust märga peale, et kuiw toit kurku kinni ei takistaks. Emand oleks hää meelega sagedamast lonksukese kannust rüübanud, aga häbenes kogukonna-pääwanema isanda nähes seda teha. Sellepärast arwas ta ühe kawaluse tüki oma himule sõbraks. „Seda ei wõi sa mitte uskuda, mis rõõmu kasukas mulle teeb!“ ütles emand. „On see tõsi?“ küsis isand. „Jah,“ anti wastaseks — „kui see tõsi ei ole, siis saagu see suutäis õlut mulle hukatuseks,“ seda üteldes wõtis emand kena tugewa lonksu. Natukese aja pärast ütles ta jälle: „Meie naabri mehe sulane on meie tüdruku sala armukene.“ — „Oi, kas see ial wõimalik!“ küsis isand. „Jah,“ kostis emand — „kui see mitte tõsi ei ole, siis saagu see suutäis mul südant lõhkuma.“ Sellega andis mammake jälle kannule magusast suud. Jälle alustas emand juttu: „Meie Tiio ja Tuisu Mihkli tütar oliwad eile õhtu karwu pidi koos.“ „Uih, mis sa ütled? kas nii?“ küsis kogukonna pääwanem. „Jah,“ wastas emand, „kui see mitte tõsi ei ole, siis saagu see suutäis mulle surmarohuks.“ Nõnda üteldes wõtis emand jälle mõne lonksukese õlle kannust. Sedawiisi ajas emand nii kaua magusat uudise juttu isandale, kunni õlle märg kannust lõpes ju humala wiha kaewu põhi selgest tema silma paistis.
Üheksastõistkümnes peatükk.
Kuda kogukonna-pääwanema emand uue kasukaga esimist korda kiriku lähab ja mis seal juhtus.
Järgmisel kõigel pikal ööl ei saanud ühe kõrgewolilise auulik emad, uus kogukonna-pääwanema abikaasa, raskes mõtete kütkes mitte nahka silma peale kateks langutada; sest uue
