— 46 —
Neid kõlksuwa sabaga sõnu ütles ta mehele üheksa kümmend üheksa korda ette, ja mees rääkis neid niisama sagedast järele, et päha kinni hakaksiwad, ja wiimaks uskus ta tõeste, et naese sõnad kui takjad tema aju külge oliwad kinni jäänud. Kõige öö otsani pobises ta tasaillukeste naese õpetust hammaste wahel, et pärast ära ei kauks, kunni wiimaks hommik käte jõudis, mis mees ei jõudnud oodata. Kuda praegusest öösest rääkisime, nõnda oli see kõige teiste Kilplastega olnud. Nemad oliwad kõik uneta öö otsa walwanud ja mõtlemise waewast wäga rasked pääd saanud. Aga et seal, kus osawaid kõlksuwa sabaga sõnu koku sõlmitakse, igaüks ennast kohe walmis laulikuks (sel ajal nõnda kui praegu) arwab, siis ei olnud ka ühteainust Kilplaste hulgas, kes ennast sel ööl mitte kogukonna pääwanemaks ei oleks arwanud. Igamees pidas oma laulu, kus ei meelt ega mõistust sees ei olnud, nõnda ilusaks, et teised wist midagi kenemad ei wõinud ilmutada. — Kui nüüd teisel päewal aeg käte jõudis, kus üks kõrge wägatark Kilpla nõuuisandate kogudus kokku astus, uut kogukonna pääwanemat walima, seal oleks wõinud inimene imelikumat kui imet kuulda, mis kenad ja wiisakad, ilusast walatud ja siledaks treitud sõnade sabad ja mõtete tabad ühekorraga lagedale toodi ja awalikuks loodi, nõnda et kõrgelt imeks tuleb panna, kust kõik seda kunsti oli nopitud ja päha õpitud, kui nemad endisest tarkusest ei olnud laenanud ja wana allika soone peale uue kaewu kaewanud. Aga tuleb wäga kahetseda, et kõik nende kenad sõna sabad ei ole ülesotsitud, kokusiutud ja kirja pandud, kui need, mis kohe alamal lugejale kuulutame. — Neljas mees astus tupa (kolme esimeste kenad sõnad läinud tuulde) kumardas wiisakast, teretas ja ütles nõnda:
„Ma olen nõukas talumees
Ja hobu käib mul adra ikkes.“
„Oho, wennike!“ hüüdis wiies — „kas kenamaid sõnakõlksusi sa ei jõua? Lase mind paremine kogukonna wanemaks tõusta. Kuule:
Mul on kodu härjad kütkes,
Raha kopik punga sees.“
