— 37 —
ei saaks ärasõkutud, ehk muidu ära rikutud, sellepärast seati weel rohkem wahtisid soola põllu ümber ja anti neile kindlat käsku, kui juhtuks üks lehm, hobune, kits ehk lammas soola põllule tulema, siis pidiwad wahid neid lükates, ajades, kihutates, lües, nuijates, kopsides, torkides, hirmutades, ehk kuda neil ial wõimalik näitas, äratõrjutama, aga seal juures ise hoidma, et jalgadega põllule kahju ei teeks. Wäljahoidjad tõutasiwad kohtu ees kindlast kuuldut käsku truuiste täita.
Neljasteistkümnes peatükk.
Kuda mõned lojused soola põllule tuliwad, ja kuda neid sealt ära aeti.
Wahtidel wõis ehk küll hää tahtmine olla, põldu kahju eest hoida, aga teab ju igaüks: waim on walmis, aga liha nõder. Olgu nüüd, et nemad kas liha nõdruse pärast magama uinusiwad ehk midagi muud kogemata wigadust jnhtus, nii palju tõusis ommeti awalikuks, et hulk mõistmata lojusid ühel hommikul kenast haritud ja soolaga külwatud põllul leiti, kes põldu rikkusiwad ja ära sõkkusiwad. Siin oli kahekordne kahju, nii hästi kena, seemneks külwatud soola pärast, kui ka selle soola pärast, mis külwist alles pidi kaswama. Wäljawahtide ehmatus ei olnud pisuke, kui unest ärkades ja silmi õerudes lojuste karja wäljal nägiwad; suure hirmuga jooksiwad nemad just nagu pääta kanad üksteise wastu, ja ei teadnud, mis pidiwad tegema; nii palju nägiwad nemad selgesti, et sündinud kahju weel laiemaks läheks, kui nad ise lojuste hulka põllule läheksiwad, lojuseid ära ajama. Wiimaks wõtsiwad mehikesed nõuuks, mis neil küll raske oli, Kilplasse minna ja targa nõuuisandate kogudusele seda kurja lugu kuulutada. Minnes sõelusiwad meeste püksid liiwa. Kogukonna pääwanem ja nõuuisandad langesiwad niisamati ehmatuse ja kartuse sisse, kui kurje sõnumid kuulsiwad ja küsisiwad ümberringi nõuu: Mis peame tegema, et lojused meie soola põllule pikemalt kahju ei teeks? Saadaksime wäljawahid lojusid ära ajama,
