— 33 —
küsiti, juhtus wiimaks küsimine ühe mehe ette, kes osawuse poolest ennast teistest ülemaks arwas olewat. Tema tõusis sedamaid istmelt ülesse ja kostis: ma annan just sedasama nõuu, mis minu lellepoeg saab andma. Seda ütelses läks ta teiste hulgast toast wälja, wõib olla kas köhatamise ehk muu pakiliku asja pärast. Kui ta nüüd pimedas käsipidi mööda seina wärawat otsis, sest tuletungal oli kübara peal kustunud, nägi ta kogemata weikse praokese seina wahel, kust nii palju walgust sai, et ta seeläbi oma habet wõis näha. Seal tuli tal äkitselt sügawa ohkamisega endine tarkus meelde, ta astus teiste seltsi tagasi ja ütles: „Noh, kulla naabrid, andke mulle ka luba tarka sõna kuulutada.“ Kui seda luba oli saanud, rääkis ta pikemalt: „Noh, kas meie ei ole mitte kahe ja kolmekordsed halbid? Õige tõelikuks on meie kohta läinud, mis üks wana tark sõna ütleb: haritud wiis läheb wiimaks loodud kombeks. Meie oleme endale halbliku wiisi wõtnud, ehk meie küll algusest saadik igal ajal targad ja mõistlikud inimesed olime: ja nüüd, kas te näete, wõetud wiis on wana tarkuse teelt hoopis äraajanud ja nõnda meil üle pea kaswanud, et meie küll enam ial targaks ja mõistlikuks ei wõi saada. Meie piiname endid ühtepuhku oma uue nõuukoja pärast, teeme endale sellega kulu ja saame laimu ja pilgamisi pealegi, et meie wiga ei wõi ülesleida ega ära parandada; ja ükski meist ei ole ial nõnda ninatargaks läinud, et seda oleks näinud, kuda meie hoonet ehitates aknad tegemata jätsime, kust walgus oleks wõinud sisse tulla. See on ommetegi wäga õel lugu, pealegi meie pöörase kombe hakatusel, et ülekaela korraga sisse langeme ja weel halbimaks läheme, kui üks loodud halp sündimise poolest.“ — Selle juttu üle ehmatasiwad tõised wäga, otse kui oleks keegi nuiaga neile päha löönud, ja jäiwad sõnalausumata kui sõgedad ebajumalate kujud. Nemad wahtisiwad tükk aega üks teise otsa ja üks häbenes ennast teise ees selle rumaluse ja jämeda halpuse pärast. Sellepärast hakasiwad nad kohe peale, enne nõuuküsimise otsust oodates, igast kohast müüride sisse haukusid murdma; ja ei leitud mitte ühte ainukest Kilplast terwest hulgast, kes mitte ei oleks tahtnud endale ise
