— 30 —
igal ühel kott ehk muu majariist käes, misga ta walgust tahis kinni wõtta ja pimeda hoonesse kanda. Mõningad tõiwad ka kangid, labidad, luuad, rehad ja hargid kaasa, et walguse kinni püüdmist igal wiisil wõiksiwad katsuda. Kui kell üks oli löönud, wõis imet näha, kuda kõik ühelmeelel tööle hakkasiwad. Mõnel oliwad pikad kuue wakkased kotid, nende sisse lasiwad nemad tükk aega päikesekiireid koti põhjani paista, sidusiwad siis kiirest koti suu kinni ja jooksiwad nõuukotta, päewa walgust wälja puistama. Jah, mehed tunnistasiwad üksteisele, et walgusega täidetud kotid, palju rängemad kanda olnud, kui tühjad kotid. Teised tegiwad sedasama tööd muu kaantega riistadega: kui lüpsikud, astjad, piimakirnud ja muud. Üks wiskas walgust heina hargiga korwi sisse, teine jälle kühwli ja labidaga toobrisse! mõned siblisiwad walgust liiwa teradest wälja ja topisiwad põue. Üht Kilplast ei tohi siia iseäranis nimetamata jätta, kes teistest targem olles, päikesekiiresid hiirelõksuga kinni püüdis ja neid kawalusega wõita ja hoonesse kanda tahtis. — Nii kaua kui päike paistis, tegiwad mehed wirgast ja tõsiselt tööd, kunni nad wiimaks suure palawa käte ärawäsisiwad, et kät ega jalga ei jõudnud liigutada. Aga kui nemad tehtud tööst mitte suuremat kasu ei leidnud, kui need kanged mehed, kes ükskord mäge mägede selga hunnikusse kandes, teed tahtsiwad teha, kelle pealt jalgsi taewa wõiksiwad minna, siis lepitasiwad nad wiimaks meele tuska nende sõnadega: „Noh, see oleks ommetegi üks peenikene kunstlik töö olnud, kui asi meil oleks korda läinud.“ Sealt läksiwad nad kõik üheskoos kõrtsi, kogukonna kulu peale kehasi tursutama ja karastama; seda kasu oli töö waew neile saatnud.
Kümnes peatükk.
Kuda üks wõeras hulgus Kilplastele nõuu andis, walgust nõuukota wiia ja neid sellega petis.
Juhtus, kui Kilpsed ülewal räägitud walguse kandmise tööl parajalt oliwad, et üks wõeras rändaja mees sealt mööda
