— 27 —
nud, ja wärawa jälle kinni oliwad pannud, — ennäh, kae, waata, näe, luuri: — seal oli kõik pilkane pime, jah, nii põhjatu pime, et üks waewalt teise juttu wõis kuulda. Küll ehmatasiwad Kilplased selle kogemata asja pärast, mõtlesiwad pikalt ja tõsiselt, kas mingit eksitust ehitusel ei wõinud olla. Nemad läksiwad heinawärawast wälja waatama, kas wäljaspool midagi nähtawat wiga ei peaks leitama; aga kõik kolm seina ja katus oliwad igaskohas terwed ja korral, ja ei olnud wäljaspool kuskil wiga ega walguse puudust. Wiga süü pidi seespool wist seisma. Aga seestpoolt ei wõinud nemad pimeduse pärast seda wiga ka mitte ülesleida. Mis nüüd teha? Pimeduse süü jäi meestele teadmata, ei wõinud seda ükski ülesleida ega äramõista, ehk nemad küll oma halpisi päid selle asja pärast waewasiwad. Kilplased seisiwad kui pääta kanad suures mures ja kartuses, arwates, et ehk mõni kuri nõid oma silmaga nende töö olla ära rikkunud, nõnda kui mõnikord koore kirnuga juhtub, et koor enne wõiks ei läha, kunni kurjategija karwadega kirn sai suitsetatud! Aga kus tegija ise teadmata, kust siis tema karwu wõib saada? — Wiimaks wõtsiwad Kilplased ette, ühel päewal nõuupidamisele kokku tulla ja seda imeliku pimeduse lugu nõuukojas targal arwamisel püüda ära seletada.
Üheksas peatükk.
Kuda Kilplased nõuu kokku lööwad, et walgust nõuukota kanda.
Seatud nõuupidamise päewal tõtasiwad Kilplased wirgalt kokku, ega mahtind keegi koju jääda. Igamees oli põlema sütitatud tuletungla kaasa wõtnud, mida ta maha istudes kübara lakka wahele pistis, et pimedas nõuukojas üksteist wõisiwad näha ja kogukonna wanem küsides igameest nimest ja ammeti auust wõis tunnistada. Kui nüüd kogemata juhtunud wõeriku asja pärast, mis abi pimeduse wastu kõige mõnusam näitaks? nõuu oli küsitud, ja selle peale wäga laialisi, mitme-
