— 97 —
„Kust sina siis nii hilja tuled, Naarikwere wana?“ küsis ta, ja ta pilk, mis küsitawa poolt Juku poole käis, näitas juurde lisawat: „Ja weel selle inimesega.“
See, keda Jaan „Naarikwere wanaks“ kutsunud, oli juure prohwedihabemega ja pikkade, hallakate juukstega wanadlane mees, kelle wana, paigatud kasukas ja pastlad jalas küll kehwusest kõnelesiwad, kelle nägu ja terwe olek aga usaldust äratasiwad. Ta oli üks endine rendikoha pidaja naabriwallast, nüüd aga mõnda aega juba saunik, kelleks ta waesuse läbi saanud.
„Ä’ nüüd nii hapu nägu tee ühtigi,“ wõttis Kõwerkaela Juku mahedasti ja meelitades sõna, „oleme waesed teekäijad, kes mõneks tunniks ulualust paluwad…“
„Oleme hiljaks jäänud laadalised, kes enam korterit ei leidnud,“ lisas Naarikwere mees omalt poolt niisama wabandawal toonil juurde, mis juures ta esiti Jaanile ja siis sängist wahtiwale emale kätt pakkus.
