— 84 —
ei jõudnud. Näituseks kuulatas Anni nähtawa meelehääga Jaani ettelugemist. Wõimalik, et Jaani hääles midagi salajat peidus oli. Ta kõneles ja luges tõesti nõnda, et kuulatama pidi; tema häälel oli nii wärskendaw, lepitaw kõma, tema lugemisel isu-ärataw maitse nagu külaleiwal. Ja wõib olla, et Jaani südant see lapselik isu, see allaheitlik ja imestaw osawõtmine nõidus, millega ta Annid nägi lugemist päält kuulawat, millega Anni temalt selle wõi teise tüki üle seletust ja õpetust päris.
Oh, need ilusad õhtud, mil Jaan Wirgu ketruse-toas, wokkide unisel wurisemisel, oma raamatuid wõis ette lugemas käia, mis ta kas tutwatelt kokku laenanud wõi oma wäheste kopikate eest laadalt ostnud! Missuguse magusa tuhinaga oli ta sääl naeste seas, Anni lähedal, pimeda lambitule juures oma kohutawaid rööwli-, rüütli-, ja murjani-lugusid, haledaid armujuttusid ja kirjuid tondiluuletusi ette kandnud! Kõik salaja — wähemalt peremehe eest. Alles
