— 80 —
kandsiwad. Iseäralist sihti tal ei olnud. Mõni kord oli ta sinna ja tänna läinud tööd kuulama, aga ta tuli tühjalt tagasi. Seda oli ta ette aimanud. Ja pärast ei wõtnud ta nõuuksgi kuhugile tööd minna kuulama. Ainult neil kordadel oli ta käikudel oma otstarbe, kui ka kõige kibedama häda sunnil külasse läks midagi laenama. Tihti ei teinud ta seda mitte — ta ei suudnud oma häbist jagu saada. Sagedamini toimetas seda ema, ja enamasti ikka Jaani teadmata. Pärast tunnistas ta üles — siis ei olnud enam midagi parata! Aga kui tihti ei jäänud need laenukäigud asjataks! Mis pääle neile midagi laenata? — küsis igaüks.
Peremees laenas ainult tööpäewade pääle, ja need oliwad juba ammugi pandiks. Naabripops, kui tal ülepää midagi laenata oli — enamasti kiratses ta ise niisamati näljakannika otsas — naabripops küsis: „Kas ma laenu jälle tagasi saan? ja millal?“ Ja ta teadis, et selleks naljalt lootust ei olnud ja laenaja, kui
