— 66 —
„Õige küll, nad käiwad ju iga päew koju,“ tähendas Jaan norgus pääga.
„Selle pärast!“ hüüdis koolmeister.
„Aga kui neil kodus ka midagi ei ole? Selle järele koolmeister sugugi ei küsi!“
Kaie keha küljes wärises iga liige; nagu hädahüüe waewatud hingest tuli see lause ta sinistelt huultelt, kuna ta silmad kollases, kuiwetanud näos nagu palawikul põlesiwad.
„Ema!“ hüüdis Jaan keelates.
Kai nõksatas poja häält kuuldes, ja tõstis põlle märgade silmade ette.
„Kodus ka midagi ei ole? Mis jutt see on?“ küsis koolmeister. „Te’ ju ometi elate. Nälga pole meie isamaal weel keegi surnud. Puudust on ainult neil, kes tööd ei wiitsi teha. Ja needgi ei sure nälga, sest laiskleja läheb ju wargile… Teie aga siin — Jaan noor, tugew mees — ma ei saa Teie jutust aru, Wäljaotsa ema! Kas Te’ siis tõesti oma laste hinge pääle ei mõtle, et neid awaliku kuritöö pärast weel wabandama hakkate? Kas teate, mispä-
