— 60 —
wälja wurtsanud; Mannike kadus kui tuul üle kõrge läwe pisukesesse käsikambrisse.
„Kuri südametunnistus“, tähendas noor kooliõpetaja laste põgenemise kohta.
Ta teritas tillukesi mustjaid wurrusid oma laias, tõmmu-kollakas näos, oli wäga tõsine, peaaegu pühalik, ning puudutas Jaani teretuseks sirutatud kõhna kätt kergelt ja lühidelt.
„Ma juhtusin Teilt just mööda minema ja pidasin oma kohuseks sisse astuda,“ algas ta. „Ma olen kooliõpetaja ja pean oma hoolele ustud õpilaste ihu- ja hingeliku terwise eest wastutama. — Kas nad Teile midagi tunnistasiwad — Mikk ja Mari Wapper, Teie lapsed?“
„Ei midagi,“ wastas Jaan.
„Seda ma arwasin. Ja ometi käskisin ma neid, seda teha! Sellest näeme, kuda kurjus ja kangekaelsus niisuguste hinges juba maast madalast wõimust wõtab.“
„Mis nad siis tegiwad?“ küsis sauna-ema ehmatuse põnewusega; ta