— 4 —
Jaan palwetas kaua ja palawal õhinal, esmalt tumma südamega, siis sosistawate huultega. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel wagusaks ja wäsinuks sai. Ja siis, kui ta oma kohust tundis täitnud olewat, kui tal enam midagi meelde tuletada ega soowida ei olnud, tõmmas ta end kössi pingi nurga sisse ja püüdis jutlust kuulatada. Aga ta mõtted oliwad nii laiali ja nii udusarnased, et ta mingit ainet ei suudnud kinni pidada. Õpetaja kõneles ühetoonilise, laulwa naesehäälega, mis koguduse üle elustuse asemel nagu igawuse ja une wõrku kudus. Asjata wõitles Jaan mõni aeg oma raskete laugedega, ikka jälle langesiwad nad nõrgalt maha, ja tinane wäsimus roomas ta terwe keha üle — ta tukkus, tukkus ja jäi siis magama. Sest polnud wiga, ta ei olnud ainus magaja.
Nad kõik oliwad wäsinud töö-inimesed, hommiku wara üles tõusnud, pika tee ära käinud — Jaan päälegi jala. Keegi ei pannud neile seda
