— 57 —
Missugune nõidus! Missugune kiusatus! Nad kannatasiwad Tantaluse piina.
„Mul on weel rohkem,“ meelitas Jaan, „ja kõik on Teie oma, kui ilusti üles ütlete, miks koolmeister Teid trahwis. Sina, Mikk, Sa olid wist koer — eks olnud? Sa tegid lärmi. Sa lõid mõnda teist poissi.“ Aga Jaanile tuli korraga wäikese wenna kõhn kahwatu nägu, ta nõrk kehajõud, ta tasane loomus meelde, ja ta pahandas oma mõtlemata küsimiste üle, mis Mikule ainult näitasiwad, et ta asja aimatagi ei mõistnud. — „Ma tean, mispärast koolmeister Sind nuhtles — Sinu laiskuse ja tuimuse pärast Mikk. Sa ei wahi raamatusse, waid nagu unistaja õhku; Sa ei wiitsi midagi õppida, Sa tahad rumalaks jääda kui põrsas. — Ja sina Mann — Sinu edewust tunnen juba! Sa plärad ja hirwitad teistega, kui koolmeister Sulle midagi õpetab. Sa näpistad teisi ja kisud nende juukse-patsisid. Kas pole tõsi — räägi!“
