— 53 —
Kört on walmis. Waagen aurab laual. Ema toob ruttu kannika musta wana leiba ja pihutäie puust lusikaid — muud tal enam tuua ei ole — ning sunnib Jaani, kes kolde ees kohmetanud liikmeid soendab, tasase, paluwa häälega sööma. Rukkijahukört ja kuiw leib, — seda sööwad nad juba kolmat nädalit lõuna ja õhtu, ning hommikutel torkawad kuiwa leiba soola sisse ja joowad kalja pääle — wesist, tulihapud, ammugi audumata kalja. Mõne aja eest andis weel lehmamullikas paari toopi päewas piima, nüüd on ta aher. Kali, kört, leib — leib, kört, kali — ikka üks ja seesama söögisedel.
Aga õnn, et sedagi weel on. „Ega inimene siis weel nälga sure!“ Ja Jaan paneb imeks, et sedagi weel on. Ta ei mõista, kuda ema ühest jahukotist nii kaua wõib körti keeta. See peab imelik osawus olema. Jaan kortsutab kulmu, selle üle järel mõteldes.
„Kuule ema, kas sul ikka weel jahu on?“
