— 46 —
lihata leem kees. Laenatud pisike lapsehoidja oli ta hälliga tule äärde, mis õues suwises koldes põles, üksina jätnud, ning wäetikene sulpsas, üle hälli serwa ronides, pajasse — nagu rammuks wesisele leemele. — Niisama õrnas eas suri järgmine laps. Ta põdes ja kõdunes ja heitis hinge. Keegi ei teadnud, mis tal wiga olnud. Arstid on rikastele, waesed surewad ka ilma nendeta. Nõnda ei olnud ütlejat, mis haigus tal olnud, tohterdajat pääle küla-eitede ammugi mitte. Ema süda aimas küll, kuhu poole tõde sihtis, aga ema süda ei julgenud seda tunnistada ega uskuda — mis tarbeks ka hingekoormat uue lisaga raskendada! Pojakene oli wähese ja rikutud toidu pärast suu ja silmad kinni pannud: ema oli haige ja imetamine puudulik, — weel enam: ta imetas last haiguse läbi kihwtitatud rinnapiimaga. — Kolmas wõsukene ei wõtnud waewaks elu maitstagi — ta tuli surnult ilmale. Ema oli raske tööga enesele ja temale liiga teinud, oli teda oma südame all silmapilguks unustanud ja
