— 43 —
nast muul ajal wälja ei pääse kui ahjukütmisel. Sest soe on kallis, teda ei tohi wälja lasta. Kui haod otsa saawad, kes uusi annab? Ja nad ongi otsa saamas. Siis nälgi ja külmeta weel päälegi!
Ning selles õhus, selles ümbruses, selles roojas elawad inimesed, kellel nende terwis kõige ülem wara, ainus wara on. Waesel töö-inimesel peab terwist olema, muidu on ta kadunud.
Paraku, siinse urtsiku elanikkudel ei ole teda palju. Kui südant-wapustawat keelt ei kõnele see kolletanud, närtsinud naesenägu säält õlekoikust toanurgas! Üdini põdur, kurnatud ja wälja-imetud on ta lõdwad liikmed, rõhutud ta hing ja tuimaks ja töntsiks pitsitatud ta waim. Missugune tühi, õõnes waade! Ja siisgi on selle waate sees kõik warjul, mis sa selle naese elukäigust teada tahaksid. Ta pilt jutustab sulle ainult waesuse wiletsusest, ainult muljuwatest muredest ja ainult tööst, raskest, higisest, ilmlõpmata tööst. Elu-rõõmu ja lõbu-põlwe päikene ei ole seda
