— 400 —
nähtawale. Jaan wahib üksisilmi linna poole, mida hirmus tulewärk nii tihti ta täiel suurusel nagu peeglist näitab ja põgenewale raudteerongile nagu lähemale toob. Pikk wingerdaw tulemadu lookleb äkitselt läbi mustawa pakase õhuringi, kõle lõikaw toon wäriseb talle järele. Lähemal pilgul nilpab punane leek suure mitmekordse kiwimaja aknast wälja. Wälk on linnas sisse löönud!… Ja weel teist korda saadab Pikker oma tulenooli maapinnale maha. Wangide kohkunud pilkude ees lööb tee ääres seiswa kiriku torn pragisedes põlema.
Warsti waikib ja kustub loodusemäss. Ja kui rong järgmisele linnale läheneb, on kullane koit wõidurikkalt, täiel nooruse-ilul kumendamas ja säraw päike oma ilmlõpmata armastusega peletab pimedust ja udu enese eel ning koob oma kiirtega kuldwõrku sügisese surewa maailma üle — hiilgaw, õnnestaw nagu tulewiku lootus.
