— 393 —
mitseb, kes nende hinge-olu nende nägudest ja pilkudest püüab uurida, peab tunnistama, et mitte iga pruutpaar nii pühalikkude tundmustega, nii kindla, ustawa ja puhta hinge-ühendusega altari ette ei astu, kui need kaks siin. Neid waadeldes kerkib küsimine tahtmata keelele: kuda sattusiwad nemad siia, miks kannawad nad neid riided, miks ei pühitse nad oma pulmapidu täie iluga pidulikult walgustatud, rõõmust kajawas pulma-majas?
Õpetaja algas laulatust.
Ta oli nähtawalt ise liigutatud ja ta häälekaja, mis ruumist pühalikult läbi wärises, liigutas ka teisi, kellel niisuguseks tundmuseks põues weel maad oli. Peiu ema põlwitas nuttes mõlema lapse wahel põrandal. Mõrsja surnukahwatu palge üle weeres pisar pisara järele, tulehelgil särades kui pärlid. Sügawast südamepõhjast kerkis ja-sõna mõlemate huultele, ja nad wahetasiwad pilgu, milles terwe ilm armastust, truudust ja waprust kokku woolas…
Tulgu nüüd weel, mis tuleb — nad oliwad walmis!
