— 391 —
mis wõis ta selle wastu teha, kui Anni ilma lubata ja ilma laulatamiseta mõne mehega ühendusesse heidab? Kui kaua kestab kõige kindlam woorus niisuguses ümbruses, kus kurjategijad koos elutsewad?
Haruldane sündmus — laulatus wangikojas — jõudis ka wiimaks kätte. Wäljas mühasiwad sügisesed tuuled, wihm pragises wastu trellidega aknaid, korstnatest ja lõõridest kajas leinaw hulumine. Jaani ja Anni põues walitses aga kewade — kidur, kurblik, õilmewaene, aga ikka kewade.
Missugused pulmad!
Kes oleks neile seda wõinud ette kuulutada, kui nad paari aasta eest oma hinge-ühendust argsetest, häbelikkudest pilkudest, nagu kullateri korjates, oliwad kokku weerinud? Tume tulewik täis lõpmata raskust ja ohtu ees, lahus kõigest senisest ilmast, lahti kistud kõigest, mis neile siiamaani armas olnud — nõnda astusiwad nad teineteisega elu-ühendusesse.
Kentsakas pulmatuba, kuhu neid tallutati, ja weel kentsakamad pulmalised!
