— 389 —
„Siis saadame palwe minema,“ tähendas ta wiimaks, sügawasti hinge tõmmates, ja astus alandlikult wangikoja ülemale ligemale. „Kui herra nii armuline wõtaks olla — ta tahab ka — meie palume mõlemad…“
Ametnik lubas nende soowi lahkesti täita. Mõlemad wangid oliwad korralise, wiisaka ülespidamise, wirkuse ja sõnakuulmise läbi juba ammugi ta täie rahulolemise osalised. Ta soowis neile õnne ja lisas, pruudi poole pöörates, tõsiselt juurde:
„Anna Wadi, ma olen teie tulewase abielu pärast üsna mureta: ma pean teie peidmeest tubliks poisiks, kes oma minewikku uue parema elu läbi saab hääks tegema.“
„Aga minu isa?“ sähwis Annile korraga meelde.
Ka Jaani nägu tõmmas murelikuks.
„Teie isa käest peab muidugi luba tulema,“ tähendas ülem, „aga ma arwan, et tal asja ei ole seda keelata. Ma tahan teie hääks sõnakest kaasa rääkida. Olge esiotsa üsna mureta.“
Tundmused, mis Anni rinda sulatasiwad, kui ta oma puuri tagasi
