— 387 —
wiie aasta eest olewat siinses wangikojas kah üks paar enne Siberisse minemist abielusse laulatatud. Ühtlasi jäetawat niisugune paar, kui ta uuele kodumaale on jõudnud ja oma asukoha kätte saanud, sellekohase palwe pääle kokku elama; lahus-olek kestwat aga ainult nimetatud ajani.
Anni pidi kõik oma kihawad mõtted kokku wõtma, et asjast selgemat kuju saada. Ta wahtis esiotsa ikka weel uskmatalt ametniku otsa ja pööras siis argliku rõõmu ja kartliku kahtluse wahel waakudes noore wangi poole.
„Kas see tõsi wõiks olla?“ sosistas ta.
„Kui sa tahaksid. Anni, kui sa wõiksid,“ kogeles Jaan. „Kui sa mind liig halwaks ei pea ja mulle andeks annaksid —“
Tüdruk raputas pääd.
„Halwaks? Ei… Aga on see siis wõimalik? Kust sa selle mõtte said?“
Jaan seletas.
Ema oli wangikojas teda waatamas käinud. Ta öelnud: „Kui sul sääl kaugel maal ometi üks inimesehing oleks, kes sind armastaks ja sinu
