— 384 —
puurisolija juba mitu korda maitsta saanud, pidas linnas päris rööwlikoobast, kus ta oma ohwritel walemänguga wõi wägise raha taskust laskis riisuda ja ühe ohwri tapmisest tegewalt osa wõttis. Siis weel üks totra näoga noor lapsetapja maalt ja üks jultunud turu-taskuwaras, kõhn kui ämblik, laia ja ropu suuga.
Selle seltskonna keskel elutses Anna Wadi. Nende huntidega pidi ta hulguma, nende toorusi pidi ta kuulma ja nägema, nende ülbetest ajawiidetest pidi ta osa wõtma ja nende rahulolemist alandliku allaheitmisega ära teenima, kui ta wähegi tahtis hingata ja murdjate küünte wahelt waba olla. Ainus pääsmise-aeg oliwad töötunnid suuremas kongis wõi wangimaja puhastamine. Siis ei pruukinud ta nõnda nende keskele kinni kiilitud olla…
Anni hauda tungis ühel päewal siisgi südant elustaw rõõmukiir. Talle toodi elumärki Jaanilt. Ja missugust elumärki weel! Annile ei tahtnud terwe suur aade esiotsa pähegi mahtuda…
