— 380 —
tuli tema lihase isa enese poolt. Tütar tundis ja seepärast mõistis ta teda.
Wirgu Andresel ei olnud enam kolmat last. Ta ei tahtnud, et tal teda oleks. Sest mis ütleks ilm, kui ta selle hukka läinud, ära neetud hingega, kes paraku kord tema lapse nime kandnud, pääle selle, mis sündinud, weel tegemist teeks! Ta ei tohtinud seda, oma auususe, kuulsuse, wagaduse pärast ei tohtinud ta seda. Ja et need aatelised warandused ta terwet hinge täitsiwad, siis puudus tal ka iga sisemine tung selleks ja ta isa-armastus üksi ei suutnud nii mõjuwale enamusele wastu wõidelda.
Ta wõis raskesti kannatada oma raisku läinud lapse pärast, kes tema nimele nii koleda häbepleki pääle määrinud. Aga see kannatamine õhutas ühtlasi ta wiha ja wihkamist süüdlase wastu, kinnitas ja karastas tema järelandmata meelt, tegi ta otsuse raudseks, sellest lapsest igawesti lahti lüüa, teda oma mälestusest maha kustutada. Oli ta oma lihase lapse
