— 375 —
mest korda näeb seda Jaan. Ja kui hauakarwa on ta kortsus palg, kui nõdralt wahib ta kaebaw silm! Riiete poolest on ta kerjaja. Ja narus ja nadis on ka mõlemad lapsed. Nad tuubiwad endid hunikusse kokku, nagu kardaks nad iga inimese poolt, kes nende lähedal, tõrelemist, urjutamist ja ärakihutamist: on nad ju kerjajad, õiguseta inimesed — linnud oksa pääl. Emakese wärisewad käed hoiawad kaitstes ja warjates laste ümbert kinni — ta ainus wara ilma pääl weel, ta ainus nii kurb rikkus! Sest see sääl, see mees hallis wangirüüs, kes nende endine toitja ja ainus kaitsja oli, on neid maha jätnud; tal ei olnud jõudu wõi osawust oma ülesannet täita. Sest targad inimesed ütlewad ju, et see, kes elu wõitluses langeb ja hukka saab, seejuures ise ja ainult ise süüdi oli. Leiba on ilmas küllalt, kõigile küllalt; kes puuduse üle kaebab wõi wõõra wara järele käe wälja sirutab, on wäeti käpard wõi laiskleja.
Jaan ei tundnud iseäralist põnewust, kohtu-otsust oodates, niisama wähe
