— 357 —
See sündis siis ka, ja juba lähemal pühapäewal ilmus Anni kui kallis külaline perekonda, kus teda liigutatud rõõmuga wastu wõeti.
Nende meelest oli, kui algaks neile uus õnnelikum elujärk. Miks ei pidanud kõik wiimaks hääks minema? Miks ei pidanud saatus kord kõik tumedad pilwed nende päält laiali puhuma ja päikest ometi paistma hakata laskma — hoolimata kõigest, mis sündinud?
Jaan oli linnas ehituste juures tööd leidnud. Ta oli wirk, kaine tööline; ta oli terane, ustaw mees, kellest iga tööandja lugu wõis pidada. Miks ei pidanud tal aega mööda korda minema, teiste wäetimate ja wähem õnnelikkude seast ülemale kerkida, neid kõrwale tõugata ja kõigile eluraskustele kord jalga turja pääle suruda?
Läheb see tal aga korda, jõuab ta elulaenetes oma suurema wõimu ja parema osawuse abil paljudest teistest ujujatest mööda; saab ta mõne saarekese kindlaks pinnaks jalge alla — miks ei wõinud ta siis kätte saada,
