— 33 —
Taskud tühjad kui põied — mis? Silmapilk wiina ostma, muidu laseb teid kõrtsmik luuaga ukse taha pühkida, kus muudgi prahti juba ees on.“
„Õhõhõh!“ naeris Kõwerkaela-Juku peaaegu kõrwuni awatud suuga; ta oli nagu ahw seltsimehe järele õlleklaasi ka ühe lonksuga alla kallanud ning siis Kaarli kannule seisma asunud, mis tal ikka wiisiks oli.
„Näe hullu, Wäljaotsa Jaan ka juba oma kahe kargu pääl,“ tännitas täkulõikaja edasi ja sirutas käe pool armulikult noore mehe poole teretamiseks. „Kuradi pihta, sa oled ju nii nälginud, et enam püsti ei jõua seista!… Ja need mõlemad, sinu kälimehed, näitawad nägusid, nagu oleks nende sisekond saepuru täis!“
Juku möirgas naerda.
„Aga Jumala pärast, mina pole süüdi, et te näljakonnad olete ja selleks jääte. Tehte tööd nagu mina, külap teil siis ka kopik taskus kõliseb! Kes tööd ei tee, wõi teha ei mõista, jääb rotiks… Aga ega me selle pärast riidu pruugi minna.
