— 332 —
poiss, keda tütar wastu wõtnud, kellega ta sala sõprust pidas?
See oli mees, keda Andres Wadi kui „ilmaliku meelega“ inimest sügawalt põlgas, — weel rohkem, ta oli mees, keda Andres Wadi selle pärast kõigest südamest wihkas, et ta tütar teda — isa kõige waljumast keelust ja kõiksugu lahutamise-katsetest hoolimata — wisalt ja palawasti armastas. Seda teadis kaebealune, ja et ta oma ilmsüütuse selgumist kindlasti ootas, siis kaitses ta armastatud tüdruku terwet tulewikku, ta elu ja eluõnne oma waikimisega. Et ta wiimaks, kui kõik abinõuud pääsmiseks tulemata oleksiwad jäänud, siisgi oma saladust raske südamega oleks ilmutanud, seda tõendas ta ise juba ja seda wõime ka inimlikult uskuda. Nüüd on aga neiu, oma armastawa südame tungil, ise ilmunud ja asjale loomuliku lõpu toonud. Kes ei oleks selle tubli tütarlapse eeskuju järele mitte teinud? Ta näeb, et armastatud mees, tema auu kaitstes, raskele nuhtlusele wastu astub. Ta mõistab, miks ta waikib. Küll wõiks ta
