— 311 —
Ja neiu sõnadest oli kuulda, et ta oma lootuse sisse ise kindlasti, kõikumata uskus. Et Jaan warguse wõi rööwimise pärast iganes wõiks süüdlane olla, see paljas mõte, paljas arwamine oli ta meelest nähtawalt ilmwõimata. Niisuguseks kahtluseks ei olnud ta hinges ruumi — Jaani kohta mitte. Ja nõnda ei wõtnud ta waewaksgi, asja üle lähemalt järele mõtelda… Ta wõis ka küllalt tõendada, et ta Jaani tundis — läbi ja läbi. Oli ta ju temaga peaaegu koos üles kaswanud; oli tal ju nii sagedasti mahti olnud, tema puhtasse, auusasse südamesse pilku heita. Tal ei olnud ainust juhtumist, ainust sõna ega tegu Jaanist meeles, mida kurjaks umbrohuks tema hinge hää külwi seas oleks wõinud nimetada.
Anni istus kaua kurwa, kaebawa sauna-ema juures. Ta hoidis tema kõhna kätt oma soojas pihus ja nad rääkisiwad Jaanist, ainult Jaanist.
„Jaan tuleb warsti koju,“ oli weel neiu wiimne sõna, kui ta koju läks.
