— 298 —
tagasi tõrjudes, jalaga löönud. Seepääle saanud wihane loom tema paremast käest kinni kahmata.
Ülekuulaja sala küsimise pääle, kas Lutsu koer kui tige kallale-tükkija tuttaw olewat, pidiwad walla-ametnikud tunnistama, et lugu küll nii wõiwat olla; iseäranis, kui Sultani — nõnda koera nimi — ässitatawat, hakata ta külge. Seda olla paar korda ennemalt ka ette tulnud.
„Kus sa sel õhtul käisid, kui koer sind hammustas?“
Jaan ei kostnud kohe.
„Niisama wäljas,“ ütles ta siis.
„Kuda, niisama?… Kas sul mingit asja ei olnud?“
„Ei olnud.“
„Soo! See on aga imelik.“
„Mul oli pääwalu,“ lisas Jaan ruttu juurde; „ma käisin muidu meelt lahutamas.“
„Mis ajal see oli?“
„Ma ei mälesta enam… Pime oli juba, seda ma tean.“
„Kas sa siis Lutsu talusse sisse läksid ja ütlesid, et koer sind hammustas?“
