— 296 —
Ta oli paari minuti eest toa-aknast wälja wahtinud, siis ruttu kambrisse astunud, aga ilma emale ütlemata, et ta lähenejaid näinud… Ta astus nüüd kahwatanud, aga rahulise näoga nähtawale.
„Kus su poeg üleminewa pühapäewa öösel oli?“ pööras kreisi-ülema abiline järsu küsimisega kõige päält sauna-ema poole.
Eideke waene oli hirmu pärast keeletu. Ta ei saanud tükil ajal sõna suust.
„Issand Jumal, — ei mina tea,“ kogeles ta wiimaks.
„Sa ei tea?… Kodus teda siis ei olnud?“
Kaie nõuuta pilk lendas poja poole.
„Kodus olin,“ tähendas Jaan.
„Sina wastad siis, kui ma sinult midagi küsin,“ hüüdis ametnik ruttu wahele ja astus eidele lähemale, nii et ta teda täiesti silmas wõis pidada.
„Su poeg ei olnud siis mitte kodus, — kus ta oli?“
„Ta oli kodus,“ wastas Kai.
„Sa waletad!“
