— 261 —
tuleb, läbi saawat, ning hüüdis pojale Jumala õnnistust ja kaitset kaasa…
Mõni minut hiljemini oli Jaan seltsimehega ja warsti pääle seda üksina teel. Hobune, kes tal ree ees traawis, oli rammus, erk ja wäle.
Päris lennul kadusiwad esimesed kümme wersta.
Jaani meele-olu oli imelik.
Nii kaua kui jutukas ja julge seltsimees ta kõrwal istus, temaga loras ja naljatas, teda kiitis ja julgustas, paisutas Jaani põue isewärki wapruse-õhin. Tal oli tundmus —wõi soetas ta meelega seda tundmust — kui oleks ta juba ennemgi niisuguseid käikusid teinud, kui oleks ta säherduste öösiste julgustükkidega harjunud. Ta ei tahtnud seltsimehe silmas argpüks ega poisikene olla; ta õhutas oma wahwust taga, iga muu mõtte ja tundmuse surus ta wägise maha. Hobuse wäledus, ree lendaw sohin lisasiwad talle omalt poolt kindlust ja usaldust juurde.
Lugu muutus aga, kui Kaarel ta kõrwalt kadunud, kui ta ennast öö
