— 257 —
jääb ja oma „päewad“ auusasti ära tasub, kui tal ka kümne wersta tagast oleks käia… Jaani ainumaks lootuseks jäi siis, kui ta kainelt asja üle järele mõtles ja kui tema suurtest luuleplaanidest üksgi täide ei lähe, kusgilt teist saunaurtsikut manguda ja popsina edasi kiratseda. Wirgu Andrese halastuse pääle ta ei lootnud. See püha mees, kelle palwetundi ta nii ropult teotanud ja kelle üleannetu tütar ikka weel nii jõleda patuoinaga sõbrustas, — see püha mees ei wõinudgi teda kauemini oma krundi pääl sallida.
Jaanil oli korda läinud ühte lahket külamoori järgmiseks päewaks haigete juurde tellida. Hommikul wara tahtis ta siis koha pärast Naarikwere ja Piiwamäe walda minna õnne katsuma. Kuid ettewõttele tuli öösel järsku iseäraline takistus.
Kohi-Kaarel ilmus.
Kohi-Kaarel tuli ja tõi — teenistust!
„Kui sa nüüd mees tahad ja mõistad olla,“ sosistas ta Jaanile kõrwa,