— 255 —
gemata ega nähtawaid karistajaid… Laialt ja läikiwalt kujutas ta enesele korda läinud plaanide tagajärgesid, oma tulewikku, ette ja õhutas ja julgustas ennast seega ikka enam taga. Ta moondas omale rasked rahasummad taskusse, pani ennast nendega kõiksugu suuri asju ajama, nägi end jõuka, õnnelikku mehena — auustatud, armastatud. Möödas kõik häda ja wiletsus…
Nõnda wiitis ta mitu päewa ja ööd ära. Ta hambad lõgisesiwad sisemise erutuse pärast, pää uugas tal kuumalt otsas, ta nägi lahtiste silmadega kõige imelikumaid wiirastusi. Seejuures unustas ta ema ähwardawa surmagi ära. Mis ta tema ja laste rawitsemiseks tegi, sündis pool teadmatalt, nagu unenäol.
Kaie haigusele tuli aga ootamata wiisil pööre paremusele. Wikatimees ei tahtnud wõi ei saanud teda weel. Kaua põdenud inimesed on wahel wisad waenlasele wastu panema. Eidekese palawik kahanes, ta meelemõistus hakkas selgima. Ta ei tahtnud seda isegi uskuda. Küll ei
