— 249 —
pikkamisi ja ägades määratust nahapuntrast ja kõrgetest lumegaloschidest, mille sees ta nagu kaewus seisis, wälja.
Õpetaja Frick oli wäikese kasuga, pisikese, kõhna näoga herra. Tal wilkusiwad tillukesed mustjad wõi sõstrakarwa silmad nagu õõgawad söekesed pääs. Neid silmi kardeti wäga. Nad nägiwad kõik, nägiwad hinge põhja, ja kui nad kurjaks saiwad, siis wärises iga patune. Õpetaja kollakas, nurgeline nägu oli habemest täiesti lage. Ta pikk nina ulatas oma terawa otsaga peaaegu ta kitsaste, sinakate huultega kokku. Kasinad juuksed, mis ta pisukest pääluud katsiwad, wingerdasiwad nagu ussid kõrwade äärt mööda peaaegu õladeni.
Ta wõttis haige koiku ees istet. Igatsewate silmadega waatas eit oma hinge-arstile wastu. Ihutohtrite wastu oli Kaiel suur umbusaldus, aga selle pääle siin lootis ta oma lapseliku hinge terwe õhinaga.
Et neid mitte eksitada, läks Jaan saunast wälja. Ta süda kipitses ise-
