— 241 —
midagi ikka on märganud — Teie siinkäimisest öösel wõi nii…“
„Ehk sa aga ise olid ettewaatmata?… Ehk lorises eit wõi mõni laps midagi?…“
„Seda ma ei usu, aga mis ma ütlesin, on tõsi. Sosistatawat, et siin öö-külalisi käinud, et meil nüüd raswased päewad olla ja pagan teab, mis… Kõige parem on, kui te lähemal ajal ennast minu pool enam ei näita… Uues kohas waatan ringi, kas teile weel wõin abiks olla.“
„Kurat,“ kirus Kaarel tasakesti, „Sa ehk lasksid lastele liig suured lihapäntsakad kooli kaasa anda…“
„Olgu, kuda on,“ wastas Jaan, kes neist iga hinna eest püüdis lahti saada ja wõimalikult täiesti — „asi on ploho. Kui Wirgu talus homme pulmad ei oleks, mis wanamehele aega ei anna nuuskimas käia, siis annan oma pää, et ta urjädnikuga juba siin oleks käinud ja teie terwe kauba oma käpa alla kiskunud… Seepärast puhastage mu urtsik ära, enne kui teile ja mulle õnnetus tuleb, ja ärge siin enam oma nägu näidake.“
