— 234 —
palawik. Palawik ihus ja hinges. Ta põues nokitses ja näris nagu kihwtine uss. Kes sa oled nüüd weel? Mis su’st saab nüüd weel? Nende küsimistega piinas ta ennast armuheitmatalt. Kui kaua on sest aega, kui sa wargad oma urtsikust wälja kihutasid, kõige nende kalli waraga minema hurjutasid, uhkuse ja auususe lõõmawa wihaga neile järele hüüdes: „Wäljaotsa pops on oma perega püsti näljas, aga ta on auus mees ja tahab selleks ka jääda — tulgu, mis tahtes, tulgu kas ots!…“ Ja nüüd, mõni nädalike hiljem?… Oi mehikest wiletsat, oi narrikest, kes oma jõuuga, nõndanimetatud auusa meelega nii palju hooples! Kes pruudile ja emale päälegi oma mehe-sõna pandiks andis selle suure auususe eest!… Kuda wihastas see wägew mees inimeste üleüldise arwamise ja teadmise üle, et iga waene saunik kelm, waras wõi wähemast warguse-warjaja olewat? Kuda oli ta Wirgu peremehele upsakalt wastu astunud, kui sellel pöörane mõte pähe tulnud, Wäljaotsa saunast wargust tulla otsima?
