— 231 —
wahtisiwad kui tonti. Pidi ta just sel silmapilgul tulema! Mis siis, kui ta pärima hakkab…? Õnneks oli nurk, kus Jaan wärisedes seisis, kaunis pime, nii et neiu ta näomuudet, ta lõdisewat hirmu selgemalt ei näinud.
Lihalõhn tungis talle aga kohe ninasse, ning iseäraline rõõmlik pilk lendas ta silmast söögi-laua ja tema ümber asuwa wäikese seltskonna üle. Ta teretas südamlikult, lauale pikkamisi lähenedes, kus ta emale kätt andis ja laste päid paitas.
„Teil näikse wärsket olewat,“ ütles ta rõõmsalt, „wist olete midagi ära weristanud.“
„Emise tapsime hommiku ära,“ hüüdis Jaan nurgast.
Kaie nägu oli siiamaani niisama ehmatanud; ta aju oli asjata nõuu otsinud; nüüd pääsis ta nagu halwatusest, nokutas pääd ja kordas:
„Jah, hommiku tapsime emise ära.“
Anni astus nüüd ka Jaani poole, talle teretamiseks kätt pakkudes. Kui ta tundis, et noore mehe käsi ta sõr-
